Skorpionist uusi pilte praegu polegi. Elab refuugiumis, kuna seal saan temaga eraldi tegeleda. Ei taha teda enne suurde panna, kui ta kindla peale surnud toitu sööma hakkab. Praegu on seis selline, et kui ta nina ees toitu liputada, siis mingit huvi selle vastu üles ei näita. Lõpuks tüdinen mängimast ja panen lihatükikese mingi vetika külge, et ussid seda kohe pintslisse ei pistaks. Ja hommikul, vaata imet, on liha kalal kõhus.
Suures akvaariumis sellist taktikat kasutada ei saaks, kuna seal on igasuguseid röövleid öösel rohkem ringi liikumas ja ta jääks sellest kindla peale ilma. Peaks saavutama sellise seisu, et ta ise tiku otsast toitu võtaks, siis oleks toitmise koha pealt mureta.
Vahepeal kaalusin isegi tema ära andmist, Volodja oli isegi sellega nõus. Kui olin talle oma muresid kurtnud, siis kaastundest kala vastu kinkis loomaaed 30-40 väikest gupit, keda nad ise söödaks kasvatavad. See ajas minu treeningukava hoopis sassi, kuna ei tahtnud talle elussööta enam üldse pakkuda. Aga nüüd olen sunnitud aegajalt ka seda tegema ja muidugi ka gupide eest hoolitsema.
Muidugi on huvitav vaadata, kuidas skorpion elussöödale momentaalselt reageerib. Peaks vist lihatükile ka silmad ja saba joonistama.
Mageveekaladega, eriti kuldkaladega, skorpioni toitmine ei ole aga hea mõte, kuna nende keemiline koostis ei ole merekalale sobiv ja võib põhjustada maksa rasvumist.