Siiani oli elu ilus - nii ilus, et suvel akvaga sisuliselt ei tegelenud. Tehnika tiksus ja loomad elasid.
Eile öösel aga tabas mind esimene suur laks. Osmoosvee kanistris oli voolikuots kuidagimoodi liiga palju sisse lükata saanud, nii et see kääruga veepinnale tagasi oli keerdunud. Öösel oli nivoopump lööma hakanud ja õhku läbi (värskelt täidetud) lubjaveeraktori lükanud. nii ca 8h järjest... Hommikul akvat vaadates oli see täiesti piimjas, pH 8,7 ja üldse täiesti p...ses.
Kaotused elavjõus: Zanclus Cornuatus, Hepatus, kollane tang, kaks damslit, kaks suurt toruussi, hulga madutähti ja koralle.
Rahu nende põrmule. Hinge vaaguvad siil, üks suur meritäht, meriroosid.
Vaesed elukad
Ellu paistavad jäänud olevat ainult eriti visad tegelased: klounid, kaks puhastajakala, gobi, salarius, teod, harjasussid, korallide kohta ei oska öelda.
Ecologi abiga oleme kõvasti vett vahetanud ja kavatseme seda veel teha. Näitajad on normis, aga lubjasodi, lima jmt ollust peab veel kõvasti välja sifoonima.
Eriti kurvaks teeb ja vihale ajab see, et tegemist oli mitte mingi tehnilise rikke vaid omaenda hooletusega.